Keila-Joa

Keila-Joa (1993-1999)
(keskkonnareostuse likvideerimine, pinnase ja põhjavee puhastamine)

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 034 27. juunist 1946 tehti Harju maakonnas 423,2 ha suurune maaeraldus sõjaväebaasi loomiseks. Nimetatud alale asus õhukaitseüksus nr 03115, hiljem tuntuks saanud kui Keila-Joa raketibaas. Tegemist oli Nõukogude armee raketibaasiga, kus asus ka tuumalõhkepead kandev rakett.

 1993. aasta augustis andis Vene sõjavägi objekti Eesti Vabariigile tagasi. Esimesed ametlikud teated keskkonnareostusest Keila-Joa raketibaasis saadi 1993. aasta juunis, mil Harjumaa politseiprefekt teatas Keskkonnaministeeriumile ca 4 tonni raketikütuse mahavalamisest (toimus 5. juunil 1993). Seoses Nõukogude vägede lahkumisega Eestist toimus 1993. aastal massiline raketikütuse väljavedu Keila-Joa raketibaasist. Olukorra tõsidust suurendas veelgi asjaolu, et Keila-Joa raketibaas kujunes omamoodi keskuseks, kuhu veeti kokku raketikütus üle Eesti asuvatest raketibaasidest, et seda sealt Venemaa suunas edasi toimetada. Esimesed tsiviilisikud pääsesid raketibaasi territooriumile 1993. aasta kevadel, mil keskkonnakaitse spetsialistidel lubati teha põgus ringkäik raketibaasi territooriumil.

Esmase keskkonnareostuse hindamise tegid AS EcoPro töötajad 1993. aastal ajavahemikus 20. maist 24. septembrini. Keskkonnareostuse hindamise käigus võeti arvele kõik avastatud reostuskolded (jäätmete hunnikud, prügimäed, kemikaalid, purustatud seadmed, vanametall jne), mida oli kokku 305. Põhilised reostuse tüübid olid järgmised:

Pinnase reostus raketikütuse aluselise komponendi samiiniga ca 580 m2 suurusel alal.
Pinnase reostus raketikütuse happelise komponendi melanžiga ca 410 m2 suurusel alal.
Ulatuslik pinnase reostus naftaproduktidega raketibaasi kolmes kütusehoidlas ja kolmes trafoalajaamas.
Teatud raketibaasi territooriumil asuvatesse hoonetesse jäetud kemikaalid, värvid, akud jne.

Lisaks reostuskollete hindamisele tegi RAS Keila Geoloogia 1993. aasta lõpus raketibaasi territooriumile mitmeid puurauke põhjavee reostatuse ulatuse määramiseks. Nimetatud uuringute alusel tuvastati raketikütuse aluselise komponendi samiini reostuse jõudmist kuni 3,7 m sügavusele.

 Lähtudes reostuse ohtlikkusest ning oletatavast laiast levikust otsustati jätkata reostusuuringuid Keila-Joa raketibaasis 1994. aastal Eesti ja Saksa Keskkonnaministeeriumi koostööprojekti raames. Selleks tehti 1994. aasta II poolel Keila-Joa raketibaasis ühiseid uuringuid, milles osalesid Saksa firma IABG GmbH, Eesti Keskkonnauuringute Kesklabor (hilisem OÜ Keskkonnauuringute Keskus), AS EcoPro ja RAS Keila Geoloogia. Uuringute käigus mõõdeti radioaktiivsuse taset tuumalõhkepea säilitusšahtis ning selle ümbruses, määratleti samiini- ja melanžireostuse taset ning ulatust pinnases ja põhjavees ning nimetatud komponentide täpne keemiline koostis. Samuti määratleti ja täpsustati pinnase reostus naftaproduktidega raketibaasi territooriumil asuvates kütusehoidlates ja trafoalajaamades. Nimetatud uuringute tulemuste alusel hinnati pinnasesse ja põhjavee esimesse horisonti sattunud samiini koguseks 10-15 tonni, naftaproduktidega reostunud pinnase kogus oli 1200 m3. Samiinireostus oli raketikütuse erihoidlas, mis asus raketibaasi territooriumi ühes servas suvilakooperatiivide vahetus läheduses (ca 1 km). Radioaktiivsuse looduslikku fooni ületavaid tasemeid vastavate mõõdistamiste käigus ei tuvastatud.

Saneerimistööd

Saneerimistööde esimeses järgus koguti Keila-Joa raketibaasi territooriumil olevad kemikaalid ning paigutati need Sakus asuvasse sõjaväejäätmete hoidlasse. Lisaks nimetatud töödele alustati 1994. aastal koostöös Soome Vee- ja Keskkonnaministeeriumiga naftaproduktidega reostunud pinnase puhastamist. Naftaproduktidega reostunud pinnase puhastamiseks kasutati bioloogilist meetodit kompostimist. 1994. aasta lõpus rajati pinnaseaunasid kogumahus 400 m3. Eelnevalt saadud kogemustele toetudes jätkus reostunud pinnase aunastamine ning segamine ka järgnevatel aastatel. Ajavahemikul 1994 – 1997 puhastati kokku 1200 m3 naftaproduktidega reostunud pinnast. Tööde käigus langes naftaproduktide sisaldus pinnases tasemelt 2500 mg/kg alla sihtarvu 100 mg/kg.

 Keskkonnauuringute Kesklabor määras tugevasti toksilise samiini koostise: tegemist on tehnilise produktiga, mis kahe põhikomponendina koosneb trietüülamiinist ja ksülidiinist e dimetüülaniliinist (kõik isomeerid) vahekorras 1:1. Lisaks nimetatud põhikomponentidele sisaldab samiin ksülidiini sünteesimisel tekkivaid kõrvalprodukte. Ksülidiin on kantserogeenne ja ärritava toimega, tihedus on ligilähedane vee tihedusega. Tegemist on vees raskesti lahustuva, kuid stabiilseid emulsioone andva komponendiga. Trietüülamiin on vees hästi lahustuv ärritava toimega aine. Nimetatud andmed olid aluseks edasiste saneerimistööde taktika valikul. Kuna samiini kasutati ainult Nõukogude Liidu ja sellega seotud riikide armeedes, siis oli vastava aine kohta minimaalselt informatsiooni. Samiini mõju keskkonnale ja selle aine tekitatud keskkonnareostuste likvideerimise kohta informatsioon praktiliselt puudus. Peamised uuringud sellist tüüpi ainete bioloogilise lagundatavuse osas on tehtud N,N-dimetüülaniliiniga, mida kasutatakse tekstiilitööstuse värvainete tootmisel.

Samiinireostuse pinnasest kõrvaldamise esimeses staadiumis eemaldati erikütuselao territooriumi katvad betoonplaadid. Seejärel kaevati välja kogu reostunud pinnas (ca 250 m3) kuni paekihini. Väljakaevatud pinnas sorteeriti (eemaldati suure kivid jms), segati puukoorega ning paigutati kahte lähedalasuvasse hoonesse reoainete bioloogiliseks lagundamiseks. Üldjoontes püüti jälgida naftaproduktidega reostunud pinnase bioloogilisel puhastamisel kasutatavaid võtteid. 1994-1998. a kestnud tööde käigus langes samiinikomponentide esialgne sisaldus puhastatavas pinnases (940 mg/kg) alla elutsooni juhtarvu (5 mg/kg). Puhastatud pinnas paigutati oma endisele kohale tagasi.

 Põhjavee reostuse edasise leviku vältimiseks ning esmase reostuse kõrvaldamiseks kasutati klassikalist pump&treat meetodit, mille puhul reostunud põhjavee väljapumpamine ja puhastamine toimus reostuskolde keskmesse rajatud puurkaevudest. Väljapumpamise kiirust vähendas väga väike veetootlikkus. Olukorra parandamiseks juhiti väljapumbatud ja puhastatud vesi pinnasesse tagasi, kiirendades sellega läbipesemist. Väljapumbatud vee puhastamiseks kasutati turbagraanuleid ja -plaate, hiljem aktiivsütt. Rakendati mitmeastmelist adsorbtsiooni, mille käigus puhastatav vesi juhiti läbi järjestikku ühendatud filtrite. Koostöös TÜ keemiainstituudiga töötati välja samiiniga reostunud põhjavee puhastamine fotokatalüütilise oksüdatsiooni abil. Selleks pumbati reostunud vesi madalasse basseini, kus ultraviolettkiirguse ja katalüsaatori koostoimel reoained lagundati. Katalüsaator oli kantud poorsete kergete kuulide pinnale, mis ujusid puhastatavas vees. Samiiniga reostunud põhjavee fotokatalüütilist lagundamist kasutati paralleelselt adsorbtsiooniga.

1999. a oli kogu naftaproduktidega pinnas puhastatud ja ka põhjavees saavutatud reoainete sisalduse langus mitme suurusjärgu võrra. Peab siiski tõdema, et peale aktiivse pumpamise lõpetamist võib reoainete sisaldus reostuskolde keskmes tõusta. Seepärast on reoainete sisaldust siin pikka aega jälgitud vastava seirepuuraukude süsteemi abil. 1998. a lõpul koosnes see süsteem 17 seirepuuraugust, millest võeti regulaarselt viis korda aastas analüüsiks põhjavee proove.

Keila-Joa raketibaasi keskkonnaseisundi uuringud ja saneerimistööd osutusid väga kalliks. Riigieelarvelistest vahenditest eraldati selleks ca 4,6 miljonit krooni, millele tuleb lisada Saksa Liitvabariigi eraldatud 150 000 Saksa marka (ca 1,2 miljonit krooni) ja Soome Vabariigi 120 000 Soome marka (ca 300 000 krooni) tagastamatut abi.